myyrileht.ee
Aus maalikunstnik Kristi Kongi
Noore kunstniku saavutuste hulka kuuluvad muu seas 2013. aasta
lõpus võidetud Sadolini nüüdiskunstipreemia ning Tartu Kunstimuuseumi
näituse „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?” jaoks loodud muuseumipoodi
ümberdefineeriv maaliinstallatsioon „Kompvekitehas”, mis jääb muuseumi
fuajeed kaunistama ka pärast näituse lõppemist.
Kuidas sa kunsti juurde jõudsid?
Olen läbi ja lõhki kogu aeg selle valdkonnaga tegelenud ja mul oli
kohe pärast keskkooli tunne, et maalimine on ainus asi, mida tahaksin
õppida. Teadlikumaks sellest, mida maalimine tegelikult tähendab, sain
ma alles ülikooli tulles. Õppisin neli aastat Tartu Kõrgemas
Kunstikoolis. Vahepeal osalesin ka Soomes Lahti kunstiinstituudi
õppetöös – see oli Tartuga võrreldes hoopis teise süsteemiga asutus.
Milles see erinevus seisnes?
Ütleme nii, et Tartu Kõrgem Kunstikool ei tegelenud niivõrd palju
kaasaegse kunstiga, aga mind huvitas just kõige selle kokkusobitamine.
Me elame kaasaegses ühiskonnas ja ma soovisin sellega suhestuda.
Tehnilise baasi poole pealt oli Tartu muidugi väga hea kogemus.
Aga kui võrrelda õpinguid Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias?
Mulle tundub, et kuna käisin kõrgema kunstikooli lõpus Soomes, siis
oli EKAsse minek väga loomulik. Ma ise tunnen ennast õnnelikuna, et sain
mõlemast koolist selle, mida mul tõesti vaja on. Seda tajun ma muidugi
eriti nüüd tagantjärele mõeldes ja tegutsedes. Magistriprogrammi vältel
tegeled kaks aastat oma magistritööga ja vahepeal kohtud erinevate
professorite, kolleegide, õppejõududega ja saad ka ise infot jagada.
Selline läbikäimine meeldis ja sobis mulle EKA puhul väga. Suhtlemine
nii maali vahendite kaudu kui ka suuliselt.
Kas EKAs õppides ei tekkinud tunnet, et võiks maali kõrvalt veel midagi muud teha?
Ma olen olnud alati suur maali austaja. Mõtteid on igasuguseid peast
läbi käinud, aga pigem sellised, et kuidas maali täiustada, kuidas
võimendada maali kui meediumit. Võin kasutada selleks fotot, videot või
ka muid vahendeid, aga ma lihtsalt ei tunne ennast seda tehes nii
kindlalt. Ma arvan, et iga ala peale peaks olema ikkagi üks spetsialist.
Avastasin enda jaoks võib-olla rohkem, kuidas tegeleda ruumiga – ruumi
ja maaliga. Oluliseks muutus kohaspetsiifika ja maal läks palju
avaramaks. Mulle pakkus juba varem huvi see, et maal ei ole pelgalt pilt
seinal, vaid see on tegelikult midagi palju rohkemat ja sa pead kaasama
sinna kogu ruumi. Kunstiakadeemias sain ma neid probleeme rohkem läbi
arutada.
Mis on sinu jaoks ruumiga tegelemise puhul kõige köitvam?
Projekte tehes valin tavaliselt ruumid ise ja mõte hakkab tööle
puhtalt kindla ruumi spetsiifikast lähtudes. Vahel tekib aga mõne
konkreetse maali või objekti idee ja siis ma mõtlen, kuhu ruumi see
võiks sobituda. Kui ma selle leian, siis hakkan ruumi endaga tööle, et
objekt paigutuks sinna võimalikult hästi ja vastupidi. Ruumi kohalolu ja
olemasolu on väga olulised ning muutuvad järjest olulisemateks, sellest
sõltub väga palju. Samas on ruumid need, mis kaovad. Tihtipeale on nii,
et saan ruumid ainult mingiks teatud ajaperioodiks enda käsutusse, ja
sellisel juhul olen loonud nendest maali vahenditega jäädvustusi. On
mitmeid projekte, mida saan seeläbi taasluua, kuna mustand on olemas.
Mulle tegelikult meeldib protsessi käigus tegutseda. Naudin seda
emotsiooni, mille ma sealt tagasi saan. Kõige paremini tajun asja ikkagi
siis, kui olen seda väga palju läbi teinud, maalinud, kogenud või seal
ruumiliselt mingil ajahetkel viibinud. Tavaliselt ei ole mu projektid
väga lühikesed, need kestavad aasta kuni paar. Näiteks „Turbulents kui
meetod” (2011. aastal valminud ruumiinstallatsioon) oli projekt, mille
tarbeks ma rentisin kahetoalise korteri. Alustasin nii, et hakkasin seda
kujundama, maalisin seinu kogu aeg edasi ja üle ning kogusin sinna
vajaminevaid asju. See protsess kestis pool aastat ja toimus minu
igapäevaelu rütmis. Kujundasin keskkonda, milles me kõik tegelikult
elame, aga pöörasin selle lihtsalt nihkesse. Ma teadsin, et see on kaduv
nähtus, sest lõpptulemusena pidin need seinad valgeks tagasi värvima ja
korteri üle andma.
Kuidas sa suhtud sellesse, kui mõni kunstiteadlane või kriitik su tööd täiesti teistmoodi tõlgendab, kui sina oled mõelnud?
Eks iga kriitika on tegelikult positiivne, kuna seda ei tule väga
tihti ette. Ei saaks öelda, et see mind kuidagi ei mõjuta – see paneb
mind mõtlema.
Oled pidanud kunsti puhul oluliseks ausust. Mida sa selle all silmas pead või milles see sinu jaoks väljendub?
Mõtlen võib-olla seda, et olen päris palju oma loomingus iseennast
kasutanud. Kui ma tegutsen järjepidevalt ja analüüsin seda, kuidas
toimiks asi kõige paremini näiteks minu puhul, siis olen olnud enda
vastu aus. Tööprotsessi lõpuks pean ma jõudma punkti, kus lahendan
protsessi käigus tekkinud küsimused: mis see kõik on ja kas ma mõtlen
seda tõsiselt. Siis on see võib-olla aususe aspekt. Mulle meeldib
kasutada loomulikke seoseid, mis tekivad kas selles ruumis endas või
siis protsessi käigus aja jooksul. Hindan väga seda, kui näen, et keegi
teine mõtleb või on tegutsenud sarnaselt.
Imetlen näiteks Katharina Grosse, Berliini kunstniku ja Düsseldorfi
kunstiakadeemia õppejõu tegevust, kes teeb väga suuremõõtmelisi maale.
Tema on kunstnik, keda ma olen alati jälginud ja kelle puhul olen huviga
lugenud, mida ta on mõelnud või öelnud. Samas on tema teosed ka selleta
kõnekad.
Kas on võimalik sõnastada veel mingeid printsiipe või väärtushinnanguid, mida sa kunstis otsid?
Võib-olla huvitavad mind kunstis kõige rohkem seosed – kui mul
tekivad töid vaadates kujutluspildid ja ma tajun, mida kunstnik on
eelnevalt mõelnud või öelda tahtnud. Mulle meeldib, kui kunstnikud
jutustavad mingit lugu – sellel ei pea aga tingimata olema kindlat
algust ja lõppu.
Mida ma ise väga otsin, on emotsioonid. Kui ma tegelen näiteks värviga,
siis mind ajendavad selleks kõikvõimalikud asjad minu ümber – inimesed
tänaval, valguse vaheldumine jne. Emotsioon on tegelikult see põhiline
käivitaja.
Kas värvide valimine oma teostesse on sinu jaoks pigem tunnetuslik või sa seostad konkreetseid värve teatud emotsioonidega?
Nii ja naa. Viimasel ajal olen väga tõsiselt värvispetsiifiliseks
muutunud ja seostanud konkreetseid värve kindlate asjadega. Olen teinud
näiteks projekte („Transformaator”, 2010 ja „Turbulents kui meetod”,
2011), mille puhul olen valinud asjad värvi alusel. Siis on värvid
tulenenud konkreetsest objektist. Jõudsin läbi oma õpingute selleni, et
olen saanud värvidest teadlikumaks. Alguses võtsin värve abstraktselt,
nii nagu need mulle meeldisid ja nagu kombinatsioonid ja rütmid minus
emotsioone tekitasid. Nüüd üritan läbi esemete või ruumide seda
abstraktset lahti mõtestada. Värv ei pärine lihtsalt õhust. Mind huvitab
just see, millest mingi asi tuleneb ja kuidas saaks neid asju seostada.
Tegid äsja Tartu Kunstimuuseumi kassaruumi uue installatsiooni „Kompvekitehas”. Mis on selle teose lugu?
Eelkõige see, et Rael Artel rääkis mulle sellest. Ma olen varem ka
sarnaselt töötanud, et keegi pöördub minu poole ja räägib, mis mõte tal
on, et ta on mu asju näinud ja arvab, et ma võiksin konkreetse ruumiga
kuidagi suhestuda. Näiteks Jaan Toomiku kureeritud festivalil Seanahk
aastal 2011 tegin ma vanasse limonaaditehasesse maaliinstallatsiooni
„Love Hurts”. Rael käis välja mitmesugused näited, et võiks olla
kommimaailm või midagi sellist, ja siis ma paningi pealkirjaks
„Kompvekitehas”. Kui ma käisin seal kohapeal, siis tundus see ruum väga
mõnus koht.
Kas ruumi funktsioon muuseumi kassa, poe ja garderoobina mõjutas ka kuidagi sinu teost?
Eks see muidugi mõjutas ja mõnes mõttes sobis mulle ka, et selles
ruumis oli juba väga kõnekas teos – Dan Perjovschi joonistus
„Globaalne–lokaalne, Berliin–Basel” aastast 2013 –, mis mulle endale
teosena väga meeldib, ja ma võtsin eesmärgiks sellelt pinnalt edasi
töötada. Tegelikult on päris oluline, et sa sirvid raamatut ja mõtled
näituse peale, aga samas viibid ka kunstiteoste sees.
Võrreldes varasemaga on see ruum täielikult muutunud. Kas sa oled oma töö osas ka tagasisidet saanud?
Ma olen saanud positiivset tagasisidet, aga on ka inimesi, keda see
võib-olla ehmatab. Mul on tunne, et selline hallus ja külmus on eesti
rahvale liiga omane. Võib-olla oli see varem hea turvaline keskkond, aga
siis käisin mina üle ja pöörasin selle peapeale. Lõin sellise
keskkonna, kus mulle endale meeldib olla.
Kas seda võib pidada ka üheks läbivaks jooneks kõigi su
teoste puhul, et tegemist on keskkondadega, mis tekitavad sinus hea
enesetunde?
See ongi see aususe aspekt – kui ma ise tean, et see minu puhul
toimib, siis peaks see kuidagi ka teisi kõnetama. Olen olnud aus, ma ei
ole teinud asja, mis mulle ei meeldi.
Mis on su edasised plaanid?
Päris mitu projekti on plaanis. Kõigepealt tuleb suvel Kumu
kunstimuuseumis näitus „Merike Estna ja maal avatud ruumis”. Merike on
kindlasti üks inimene, kellega tahaksin koostööd teha, et lihtsalt teada
saada, kuidas ta tegutseb ja mõtleb. Siiamaani olen töötanud koos
suhteliselt vastuoluliste isikutega, kes ei ole mulle võib-olla
loominguliselt nii lähedased, kuna nad teevad hoopis teist asja.
Projekt, millega olen nüüd juba päris tükk aega tegelenud, on mu enda
isikunäitus, mis toimub novembrikuus linnagaleriis. Näituse nimi on „Ma
mäletan seda nii ilusasti”. See on mõte, mida olen kaua peas keerutanud
ja nüüd juba ka päris tükk aega ellu viinud. Tundub väga põnev, kuidas
see hakkab ruumis välja nägema. Sügisel on veel üks projekt
kunstihoones. See on maalijate näitus, kus osaleb kuus noort
maalikunstnikku.
Artikkel:
http://www.muurileht.ee/aus-maalikunstnik-kristi-kongi/