26. jaanuaril esietendub Theatrumi saalis Andri Luubi näidend „Pruuniks”. Lavastaja ja kunstnik on Andri Luup, koreograaf Tiina Mölder. Osades Liina-Riin Olmaru (Vanemuine), Maria Peterson, Ott Aardam, Anna Ehrenberg, Laura Peterson, Anneli Tuulik ja Eva Eensaar.
„Pruuniksi” ja Andri Luubi eelmise autorilavastuse „Fööniks” kohta esitab küsimusi Markus Järvi, vastavad Andri Luup, Ott Aardam ja Maria Peterson. Intervjuu salvestati Klassikaraadios ja jõudis täismahus eetrisse 18. jaanuaril saates „Delta”.
Markus Järvi: „Pruuniks” on „Fööniksi” temaatiline järg. Kas võib öelda, et mõlemad tükid kõnelevad inimese otsingutest, võib-olla isegi seletamatust tungist muutuste, millegi enama järele, millele pole kerge nime anda? Inimene on rahutu ja eelkõige iseendaga silmitsi.
Andri Luup: Võib öelda küll, et „Pruuniks” ja „Fööniks” on sugulased. „Fööniksis” oli peategelane meesterahvas, kes üritas ennast muuta. „Pruuniksi” keskne tegelane on naisterahvas, kes igatseb samuti muutust. Aga mida ja kuidas, mis suunas ja järjekorras – see on dilemma. „Fööniks” sündis selle pealt, et Põhjalas on palju üksiklasi, neist räägivad paljud Põhjala filmid. „Pruuniks” sündis tõdemusest, et on ju ka üksiklastest naisterahvad, ja neidki pole Põhjalas just vähe.
M.J.: Kas see teema on sinu jaoks objektiivne või kõnetab see isiklikult sügavamalt?
A.L.: See on püüd Põhjalat huumori kaudu sõbralikult natukene raputada – ja eelkõige iseennast, olen ju isegi selle osa. Ma ei kujuta ette, et kirjutaksin midagi, milles mind ennast pole.
M.J.: Ott, kuidas on mängida üksildast inimolendit, keda sa „Fööniksis” kehastad?
Ott Aardam: Väga põnev. See ük-siklane Põhjamaa natuur pakub äratundmisrõõmu. Olen palju mõelnud, et üks asi on tung muutuste ja paremaks saamise poole, aga „Pruuniksis” on minu jaoks veel ahnuse teema: inimesed on läinud ahneks, kui üks asi on saavutatud, on kohe silmapiiril teine. Aeg-ajalt on hea natuke paigal ka olla. Võib-olla meie praegune aeg soosib sellist aplust. On materiaalseid ahvatlusi, aga ka eesmärgid ja normid, mis peab elu jooksul saavutama, täitma. Need on väga kõrged ja suunduvad lõpmatusse. Niimoodi jääb see ratas lõputult käima. Täna hommikul – aga hommikul on alati kiire – mõtlesin: hea on oodata, kuni sai rösteris valmis saab. Ei närvelda sel ajal, vaid mõtled: jube lahe, et ei pea midagi tegema. See hetk, kuni sai rösterist välja tuleb, on minu.
A.L.: Mulle seostus Oti mõttekäik sellega, et „Pruuniksis” on üks teema tempoorjus. Kõik pead saavutama korraga ja kiiresti. Suur kärsitus on. Jõuame teise inimeseni kiiremini, helistame kiiremini. Nõudlikkus on nii suureks läinud.
Maria Peterson: Kõik on läinud küll kiiremaks, aga samas ka aeglasemaks. Infot on palju, suhtled inimestega, aga avastad, et päriselt enam ei suhtle ka. Külla minna pole aega. Minu jaoks on „Pruuniksis” üks teema see, et inimene tahab kohe, viie minuti jooksul teada saada, kes ta on.
M.J.: Andri teostesse kätketud rahu-tus kõneleb millestki sügavamast. Kas see rahutus on midagi olemuslikult tänapäevast või kuulub see lihtsalt ühe teatritüki juurde? Näiteks kui Hamlet poleks rahutu, poleks temast mõtet ju rääkida. Kes ikka tahab vaadata tükki rahulolevast inimesest.
A.L.: Rahutuse kujutamine on arenenud, aga rahutus ise on oma olemuselt inimeses juba väga ammu. Inimesed püüdlevad rahu poole, otsivad rahuhetke kas ookeani kaldal, päikese käes või varjus. See, kuidas kujutan seda praegu mina või kujutab Griškovets, kes on mind palju mõjutanud, on hetk, kuhu olen ise jõudnud. Seda rahutust on vaja kujutada.
„Pruuniks” etendub 26. ja 30. jaanuaril, 11., 13., 20., 21., 27. ja 28. veebruaril ning 7. ja 8. märtsil; „Fööniks” 6., 7., 8. ja 9. veebruaril algusega kell 19 Theatrumi saalis.
Markus Järvi: „Pruuniks” on „Fööniksi” temaatiline järg. Kas võib öelda, et mõlemad tükid kõnelevad inimese otsingutest, võib-olla isegi seletamatust tungist muutuste, millegi enama järele, millele pole kerge nime anda? Inimene on rahutu ja eelkõige iseendaga silmitsi.
Andri Luup: Võib öelda küll, et „Pruuniks” ja „Fööniks” on sugulased. „Fööniksis” oli peategelane meesterahvas, kes üritas ennast muuta. „Pruuniksi” keskne tegelane on naisterahvas, kes igatseb samuti muutust. Aga mida ja kuidas, mis suunas ja järjekorras – see on dilemma. „Fööniks” sündis selle pealt, et Põhjalas on palju üksiklasi, neist räägivad paljud Põhjala filmid. „Pruuniks” sündis tõdemusest, et on ju ka üksiklastest naisterahvad, ja neidki pole Põhjalas just vähe.
M.J.: Kas see teema on sinu jaoks objektiivne või kõnetab see isiklikult sügavamalt?
A.L.: See on püüd Põhjalat huumori kaudu sõbralikult natukene raputada – ja eelkõige iseennast, olen ju isegi selle osa. Ma ei kujuta ette, et kirjutaksin midagi, milles mind ennast pole.
M.J.: Ott, kuidas on mängida üksildast inimolendit, keda sa „Fööniksis” kehastad?
Ott Aardam: Väga põnev. See ük-siklane Põhjamaa natuur pakub äratundmisrõõmu. Olen palju mõelnud, et üks asi on tung muutuste ja paremaks saamise poole, aga „Pruuniksis” on minu jaoks veel ahnuse teema: inimesed on läinud ahneks, kui üks asi on saavutatud, on kohe silmapiiril teine. Aeg-ajalt on hea natuke paigal ka olla. Võib-olla meie praegune aeg soosib sellist aplust. On materiaalseid ahvatlusi, aga ka eesmärgid ja normid, mis peab elu jooksul saavutama, täitma. Need on väga kõrged ja suunduvad lõpmatusse. Niimoodi jääb see ratas lõputult käima. Täna hommikul – aga hommikul on alati kiire – mõtlesin: hea on oodata, kuni sai rösteris valmis saab. Ei närvelda sel ajal, vaid mõtled: jube lahe, et ei pea midagi tegema. See hetk, kuni sai rösterist välja tuleb, on minu.
A.L.: Mulle seostus Oti mõttekäik sellega, et „Pruuniksis” on üks teema tempoorjus. Kõik pead saavutama korraga ja kiiresti. Suur kärsitus on. Jõuame teise inimeseni kiiremini, helistame kiiremini. Nõudlikkus on nii suureks läinud.
Maria Peterson: Kõik on läinud küll kiiremaks, aga samas ka aeglasemaks. Infot on palju, suhtled inimestega, aga avastad, et päriselt enam ei suhtle ka. Külla minna pole aega. Minu jaoks on „Pruuniksis” üks teema see, et inimene tahab kohe, viie minuti jooksul teada saada, kes ta on.
M.J.: Andri teostesse kätketud rahu-tus kõneleb millestki sügavamast. Kas see rahutus on midagi olemuslikult tänapäevast või kuulub see lihtsalt ühe teatritüki juurde? Näiteks kui Hamlet poleks rahutu, poleks temast mõtet ju rääkida. Kes ikka tahab vaadata tükki rahulolevast inimesest.
A.L.: Rahutuse kujutamine on arenenud, aga rahutus ise on oma olemuselt inimeses juba väga ammu. Inimesed püüdlevad rahu poole, otsivad rahuhetke kas ookeani kaldal, päikese käes või varjus. See, kuidas kujutan seda praegu mina või kujutab Griškovets, kes on mind palju mõjutanud, on hetk, kuhu olen ise jõudnud. Seda rahutust on vaja kujutada.
„Pruuniks” etendub 26. ja 30. jaanuaril, 11., 13., 20., 21., 27. ja 28. veebruaril ning 7. ja 8. märtsil; „Fööniks” 6., 7., 8. ja 9. veebruaril algusega kell 19 Theatrumi saalis.
Eva Eensaar-Tootsen, Õpetajate Leht 27.01.2012
No comments:
Post a Comment