Pärast suvepuhkust keerab eile oma esimest juubelit tähistanud tunnustatud kunstiteadlane oma elus uue lehekülje, alustades septembris tööd Eesti saatkonna kultuurinõunikuna Saksamaal Berliinis.
Ometi ei asunud Liivrand kodumaale naastes tööle diplomaadi või kultuuriametnikuna, vaid hakkas hoopis turismi edendama. Õige pea aga lõi käed neljanda võimuga: kõigepealt töötas mõni kuu kunstitoimetajana Hommikulehes ja seejärel 17 aastat Eesti Ekspressi Areenis.
Samuti on ta lugenud ja juhendanud erialakursuseid Eesti Kunstiakadeemias ning 2008. aasta veebruarist sai avaliku konkursiga Tallinna Kunstihoone juhatajaks.
Sel kohal on Liivrand suutnud edukalt ühendada administratiiv- ja kuraatoritöö, tekitanud kunstihoone saalide vahelisest vanast laoruumist videoinstallatsioonidele black-box’i, organiseerinud kunstihoone esimese kontserdisarja, lasknud seal etendada ooperit, sõnalavastust ja moderntantsu – lühidalt öeldes pannud avalikkuse taas rääkima kunstihoonest kui olulisest kunstiruumist.
Kas olete kunstihoones kõik oma plaanid ellu viinud ja siirdute kerge südamega Saksamaale kultuurivahetust edendama – ja kas enne jõuate puhata ka?
Ilmselt jõuan suvel võtta vaid nädala puhkust, enne septembrit pean paar näituseprojekti lõpule viima, kõigepealt Tallinna-Lissaboni näituse «Piirilinn». Mul on väga hea meel, et olen suutnud kunstihoone säilitada eri kunstipraktikaid pakkuva demokraatliku asutusena.
Ning et suutsin sealjuures põhjendatult välja tuua asutuse museaalse, kunstipärandit hoidva ja tutvustava poole, mida siin justkui häbeneti või kardeti. Meil on ju fondis üle 3000 teose, tööl varahoidja ja kunstihoone ICOMi (rahvusvaheline muuseumiühing – toim) liige!
Need näitused rääkisid ajaloost ja tuletasid meelde, kus on meie moodsa kunsti juured, sest sellest johtuvalt saame paremini mõista Nõukogude Eesti modernismi ja avangardi esteetika- ja formalismikesksust ning ka tänapäeva kunsti arengusuundi. Samuti kõigi nende kujunemiskonteksti, mille mittemõistmist ja isegi teadlikku eiramist tuleb professionaalses ringkonnaski kahetsusväärselt sageli ette.
Kahjuks pole kunstihoonel rahapuudusel endiselt haridusprogrammiga tegelevat töötajat.
Millisena näete oma missiooni kultuuriatašeena?
Näen ennast suhete loojana Eesti ja Saksa kultuuriinimeste ja -asutuste vahel. See on inspireeriv töö. Saksamaa on Eestile sama oluline kui Soome – tänu ajaloolistele sidemetele teatakse ja huvitutakse meie kultuurist neis riikides rohkem kui mujal. Oma erialast lähtudes püüan senisest rohkem tutvustada eesti nüüdiskunsti, kuid konkreetsetest plaanidest on veel vara rääkida.
Kus teie kunstihuvi alguse sai?
Lapsena meeldis mulle, nagu vist igale lapsele, väga joonistada – käisin majavalitsuse kunstiringis ja vanemad panid mu Tallinna 46. keskkooli kunstiklassi. Seal õpitu ja kogetu andis väga olulisi teadmisi kunstialadest ja -tehnikatest.
Meil olid esimesest klassist alates väga head kunstiõpetajad. Tiiu Isok, Mare Vint, Mari Roosvalt, Kai Koppel ja Georg Bogatkin, mõnel korral ka Peeter Mudist; tööõpetust andis Alfred Raadik... Alates viiendast klassist käisime kunstihoones kevad- ja sügisnäitustel – eks see alguses ju lapsele tüütuna tundus –, õpetajad kommenteerisid väljapanekut.
Meil oli kunstnikeks pürgijate klass, ligi pooled võeti vastu ERKI ettevalmistuskursustele. Sinna püüdlemisel mängis oma osa ka ERKI boheemlik seltskonnaelu, millest samuti osa saime – mis võib olla pubekale veel ligitõmbavam kui cool koht hommikuni kestvate pidudega!
Ettevalmistuskursustel käisid paljud tulevased põlvkonnakunstnikud: Kai Kaljo, Reti Saks, Raoul Kurvits, Anu Hint, Ilona Treiman, Krista Lepland, Anu Kalm, Raivo Bristol, kunstikriitik Vappu Vabar... Omavahelised vaidlused kooli seinte vahel tudengite näituste ees õpetasid mõnikord rohkem kui igavad kunstiajaloo tunnid koolis.
Aga õppima läksite hoopis Tartusse kunstiajalugu?
See otsus küpses üheteistkümnendas klassis. Ülikooli ajal elasin vanas Pälsoni ühikas endises Mellini kliiniku hoones, mis oli ajalooteaduskonna käsutuses. Toonasel omamoodi konserveerunud keskkonnaga Tartul oli erakordne roll noore inimese vaadete kujunemisel ja suhestumisel kaasajaga: seal tuli pidevalt kokku puutuda mingite sõnastamata reeglite, rituaalsete käitumismudelite tseremoniaalsete kohtumistega.
Aga ka elavate legendidega, kellesse tuli suhtuda vabalt, kes aga samas sümboliseerisid Teise maailmasõja eelse Emajõe Ateena humanistlikku vaimsust. Meie õppejõududest esindasid neid professorid Voldemar Vaga ja Jaan Konks. Tänu meie kunstiajaloo dotsendile Mart Ellerile suhtlesime ka Pallase-aegsete kunstnikega: Aleksander Vardi, Alfred Kongo, Arnold Simson, arhitekt Arnold Matteus.
Andrus Kasemaa juhitud kunstikabinet oma sõltumatute ja žüriivabade näituste ja aktsioonidega, loengute ja seltsitegevusega mängis väga olulist osa selle sõpruskonna liikmete identiteedi ja kunstihoiakute kujunemisel.
Milline periood kunstiajaloos teid ülikooli ajal paelus?
Keskaeg, lähiminevik ja tänapäev on mind alati huvitanud. Kunstikabinetis kuulsin esimest korda Visaritest ja pärast tutvumist Kaljo Põlluga uurisin paar aastat selle rühmituse tegevust. Seejärel pühendusin kunsti ja kriitika retseptsioonile ja mõtlesin kirjutada diplomitöö Eesti kunstikriitikast Nõukogude ja Saksa okupatsiooni ajal 1940–1944.
Viimane periood oli kunstiajaloos toona täiesti läbi uurimata, samas olid Vardi ja Vaga rääkinud, kuidas siis tänu vilkale kunstielule korraldati ohtralt näitusi, osteti kunsti, kirjutati kunstist ja kunstnikel oli suurepärane põli. Kuigi Eller mu valikut õhinal toetas, ei kinnitanud dekanaat seda teemat, kästi piirduda vaid esimese Nõukogude aastaga.
Alguses olin üsna masenduses, sest see periood tundus mulle kohutavalt igavana. Kuid kirjandusmuuseumis tollaseid ajalehti lugedes süvenesin järk-järgult teemasse, kuni leidsin, et see on täitsa põnev.
Hämmastas, kui kiiresti kunst ja kunstikriitika tegelikult kollaboreerusid ja kuidas sellised karismaatilised kõrgintellektuaalid nagu Johannes Semper, Nigol Andresen, Hans Kruus, Leo Soonpää ja Villem Raam müüsid 1940–41 Nõukogude kultuuripoliitika teenistusse astudes oma hinge kuradile.
Loomulikult ei saanud ma selliste järeldustega toona otse välja tulla ega kirjutada, et Moolok sõi oma lapsi: sama võim saatis Raami juba 1941 Siberisse. Krista Kodrese tellimusel aga pidasin 1999. aastal Voldemar Vaga sünniaastapäeva konverentsil samal teemal ettekande, mille hiljem ka avaldasin.
See teema aitas mul väga palju mõista kunstiprotsesside põhjuste-tagajärgede subjektiivseid seoseid revolutsioonilistel momentidel: kuidas alati kiiresti ilmub päevavalgele seltskond, kes läheb võimu nimel igasugustele kompromissidele.
Kuhu te pärast lõpetamist tahtsite tööle minna?
Kuna meie lennus kunstiajaloolastele riiklikku suunamist polnud, siis soovitas Mart Eller mul ise hakata töökohta otsima. Käisin Eesti Televisioonis, Sirbis, kunstiinstituudis, paraku polnud kusagil vaba kohta.
Tänu õnnelike juhuste kokkulangemisele vajati sügisel avatavasse Niguliste muuseum-kontserdisaali kunstiajaloolast, ja Eesti Kunstimuuseumi direktori Inge Tederi pakkumise peale asusin augustis 1984 seal vanemteadurina tööle.
Niisugusest tohutust vedamisest, mis ühendas mu kaht lemmikmeediumi – kunsti ja muusikat –, ei osanud ma unistadagi. Sattusin keskkonda, kus iga päev musitseeriti, kus toimusid oreliproovid, kontserdid, aga ka harivad vestlused professor Hugo Lepnurmega ...
Teisalt sattusin kollegiaalselt väga pedantsesse ja oma eriala väga armastavasse seltskonda. Kuna Nigulistes istusid teadurid väikeses ruumis, pead-jalad koos, ja mind huvitas järjest enam kaasaegne kunst, leiti mulle paari aasta pärast tööruum Kadrioru lossis, peamajas, nagu muuseumis öeldi. Ma arvan, et see oli õige otsus.
Selle kõrval alustasin 1991. aasta mais poole kohaga Eesti Ekspressis ning samal ajal kutsusid Toivo Tasa ja Lennart Meri mind Eesti Instituuti saksa referendi abiks.
Milline oli Berliin aastal 1992, kui seal õppisite?
Diplomaatide koolis olid hea metoodikaga paika pandud kursused.
Teisalt sattusin meeletusse kultuurikontsentratsiooni ja sotsiaalpoliitiliselt erutavasse aega – 1992 aasta oli Ida- ja Lääne-Berliini erinevus täiesti füüsiline. Müür seisis suures osas veel püsti. Potsdami platsil laius tohutu tühermaa, mille keskel uuesti lahti tehtud metroopeatus – just nagu peatus «Nowhere».
Linnas kehtisid erinevad elektri- ja telefonitariifid, erinevad hinnad kõrtsides, teatrites, kinodes, klubides. Ma sattusin selles kontrastses keskkonnas otse elava ajaloo keskele.
Saksamaalt naastes ei läinud te aga diplomaadiks, vaid hakkasite hoopis turismi korraldama.
Põhjus oli väga proosaline – Saksamaale õppima sõites polnud mul lepingut, et välisministeerium garanteerib mulle naastes töökoha! Varsti kutsuti mind aga vastloodud turismiametisse infoosakonna juhatajaks.
Üks meie ülesandeid oli Eesti esitlemine rahvusvahelistel messidel. Unustamatu töökogemuse sain Šveitsis ainult professionaalidele mõeldud Montreux’ turismimessil. Seal tuli rääkida erialainimestele Eestist kui kõigi võimaluste maast, aga boksis saime välja panna ainult UKU (nõukogudeaegne rahvakunstnike koondis – toim) suveniire ja vanu Inturisti plakateid, millelt Inturisti nimi ja logo oli maha lõigatud. Väga õpetlik tööaasta oli.
Siis tuli Eesti Ekspress ja Areeni toimetamine koos Kalev Kesküla ja Barbi Pilvrega. Areeni magnetiks olid erinumbrid ja kaanelood – huvitavad intervjuud silmapaistvate isiksustega.
Kas kunagi kavatsete need vestlused avaldada kogumikuna – või annate välja hoopis kriitikavalimiku?
Olen mõelnud, aga tegudeni pole veel jõudnud, elu ja töö on palju inspireerivamad kui artiklikogumiku koostamine. Vähemalt praegu.
Olete üle 15 aasta kunstiakadeemias loenguid ja kriitikaseminare pidanud, 2009 valiti teid sisearhitektuuri kateedri populaarseimaks õppejõuks. Mis teid õppejõuna innustab?
Õpetamine on meeldiv elukutse siis, kui auditoorium sinust innustub ja loenguga kaasa mõtleb. Samuti ajendab õppejõu töö ennast pidevalt täiendama, sest harilikult on tudengid kiiresti uusimate trendidega kursis ja seetõttu peab ka õppejõud uute nimede, teooriate, töödega suhestuma ja oma seisukoha esitama.
Ajalugu ei tohi samuti ära unustada – vaadake, kui lühike see meie rahvuslik kunstiajalugu alles on – ja nii on üks osa mu sisearhitektuuri tudengite loengutest mälupõhine: külastada ja analüüsida ajaloolisi interjööre.
Ligemale kümneaastase töö põhjal selles kateedris võin öelda, et esmakursuslaste teadmised Eesti kunsti ajaloost on tagasi läinud. Samas jääb aina vähemaks Eesti ajaloolist modernistlikku ja postmodernistlikku interjööri, mida ei osata muinsuskaitse alla võtta ja mille säilimist ei kontrollita, lastakse hoopis rumalalt ümber ehitada või hävitada. Nii jääb tudengitele järjest vähem ainest visuaalseks praktikaks ja seetõttu käime ajaloolisi interjööre või nende maitsekaid rekonstruktsioone vaatamas Helsingis.
Millised ootused on teil seoses kunstiakadeemia uue majaga?
Kas Tartu Ülikool laseks lammutada oma vana peahoone, mis siis et see pidevalt vajub ja praguneb, et püstitada asemele suurem ja uhkem klaastorn? Ma kuulun sellesse parteisse, kelle arvates oli vana kunstiakadeemia maja lammutamine vandalismiakt Eesti kultuuriajaloo vastu.
Just 21. sajandil puutume Eestis kokku katkestuse kultuuri tagant tõugatava protsessiga, eelkõige ametkondlikul tasandil, mille üheks väljundiks on sümbolväärtusega ehitiste lammutamine otsitud vabanduste saatel.
Kas teil hobideks ka aega jääb?
Ikka jääb. Mul on vedanud, sest alati on mu töö olnud ka mu hobi. Ma armastan lugeda, eelistades kunstiajalugu ja ajalookirjandust ning biograafiad. Käin meeleldi jooksmas kas Kadriorus või Politseipargis. Berliinis tuleb kõigepealt osta üks mugav second-hand-jalgratas – seal on rattaga turvaline sõita. Puhkuse tahan aga veeta Eestis. Lugeda, päikest võtta. Tütred tulevad välismaalt koju käima.
Pekka Erelt
kolleeg Eesti Ekspressi toimetusest
Tunnen Harryt juba paarkümmend aastat, ajast, mil ta oli rõõmsameelne kahe väikese tütre isa. Nüüd on tütred suured, üks neist noor lootustandev teadlane. Seega on palju muutunud, aga Harry on ikka Harry. Armastab seiklusi, ootamatusi, ei väsi elust rõõmu tundmast.
Harry elu keerleb ümber kunsti ja kunstielu ümber Harry. Kui meie kunstielu oleks keel, siis Harry oleks pipratera sellel. Tema terav otsekohesus ei meeldi nii mõnelegi, ning eks Harry ole seetõttu ka nuhelda saanud. Oma lähedasi ja sõpru seevastu hoiab ta väga.
Mäletan, aastaid tagasi ühel õhtul helises mu telefon. See oli Harry ema, kes oli murelik, et kus tema poeg on. Polnud Harry kadunud ühtegi, oli hoopis välismaal ja sel päeval emale helistamata jätnud.
Andres Tolts
kunstnik
Hindan Harry Liivranna laia silmaringi ning tema eruditsiooni kunsti- ja kultuuriloos. Tal on võime süveneda autorite soovidesse ja võime hinnata nende soovide realiseerimise tulemust. Ta on kunstikriitik, kellele Eesti ega maailma kunst ei alga eelmise sajandi 90ndatega, nagu võib kahjuks täheldada mõne noorema põlve autori puhul.
Liivrand kuraatorina on professionaalne ja dialoogivalmis. Tean, mida räägin, kuna olen olnud kolme tema kureeritud näituse kujundaja. Et tegemist pole ainult hea kuraatoriga, vaid ka sama hea mänedžeriga, näitab Harry võime tuua Tallinna Kunstihoonesse nimekate välisautorite näitusi. Majanduslikes raskustes kunstihoone, mille ta sai, on tema juhtimise ajal taas pinnale tõusnud.
No comments:
Post a Comment