Palun pool kilo kultuuri
Tanel Veenre, kunstnik 22. juuni 2011 06:00, Eesti Päevaleht
Maarja tööpäevad kestavad tavaliselt vähemalt südaööni. End Iisraelis ja Milanos täiendanud disainer otsustas puhuda taas elu sisse eestimaisele botasetööstusele, on osalenud õlireostustõrje vahendite väljaarendamisel ja mobiilirakenduse loomisel, mille abil kurdid saaksid suhelda häirekeskusega.
Maarja on maailmaparandaja, teda kihutab tagant soov muuta inimese elukeskkond paremaks. Martin hoiab pigem omaette, teeb juhuotsi. Kui kõik sees väga pussa läheb, siis joob ohtralt õlut ja maalib. Kunsti loomine on tal ventiiliks, mis aitab pinnal püsida ja sootsiumiga suhelda.
Nii Maarja kui ka Martin on lõpetanud Eesti kunstiakadeemia. Nad rakendavad koolis kogetut väga erinevalt, püüdes vabastada loovuse kaudu iseenda ja/või ühiskonna trombe. Me elame üha enam ühiskonnas, kus ülikoolist on saanud vorstivabrik, mille edukust tuleb mõõta valmistoodete kilogrammides. Tõhusus on kaalutav, mõõ-detav, pakendatav. Ja kindlasti müüdav. Ilusas pakendis müü-akse ka vorste, mis koosnevad vaid kondipurust ja toiduvärvist.
Kuidas mõõta väärtust, mida püüab luua Maarja? Kuidas seletada vorstivabriku direktorile Martinile antud hariduse vajalikkust? Majandusliku tõhususe vaatenurgast vaadates oleks rentaabel jätta ta lihtsalt ilmaelu hoolde. Kui veab end välja – tubli, kui mitte – siis näete ju isegi, et terviksüsteem töötaks ilma selliste liivateradeta isegi libedamalt. Kusjuures selliseid liivateri on igas linnas, igas külas, igas koolis.
Sulgeda, kaotada, suretada!
Olles Eesti kunstiakadeemiaga seotud viimased 16 aastat oma elust – esialgu õpilasena, hiljem õppejõuna – olen tajunud mind ümbritseva kooli muutumist. Ma ei mõtle siin vana amortiseerunud maja lammutamist ja lootust uuele (ma pean väga oluliseks, et maja saaks võimalikult kiiresti valmis ehitatud ja kunstitudengid ÜHE katuse alla). Pigem on diagnostilised vaikselt toimunud muutused mõtteviisis, mis on reguleerinud ülikooli suhet ühiskonnaga. Nõutuks tegev tants uue maja ümber on fragment palju suuremast pildist.
Olles Eesti kunstiakadeemiaga seotud viimased 16 aastat oma elust – esialgu õpilasena, hiljem õppejõuna – olen tajunud mind ümbritseva kooli muutumist. Ma ei mõtle siin vana amortiseerunud maja lammutamist ja lootust uuele (ma pean väga oluliseks, et maja saaks võimalikult kiiresti valmis ehitatud ja kunstitudengid ÜHE katuse alla). Pigem on diagnostilised vaikselt toimunud muutused mõtteviisis, mis on reguleerinud ülikooli suhet ühiskonnaga. Nõutuks tegev tants uue maja ümber on fragment palju suuremast pildist.
Ma näen, kuidas professorid on üha enam sunnitud tegelema eneseõigustuse ja ärijuhtimisega, enese mahutamisega veidratesse mõõdiksüsteemidesse ning raha nuiamisega fondidest, ettevõtetest, kulkalt. Imetlen neid, kes on seejuures jäänud väärikaks – hinda, mis selle eest tuleb maksta, tuleb lugeda nende nurkasurutute vahelejäänud südamelöökides. Ning kasumlikkuse spetsialistid teavad: missioonitundega inimesi on suurepärane alati ära kasutada.
Kuigi kunstiakadeemias on palju auditoorseid aineid (kunstiajalugu, esteetika, filosoofia jne), siis kõige olulisem antakse õpetajalt õpilasele edasi individuaalse töö vormis. Kadudeta ülekanne ühelt inimeselt teisele. Kuidas küll mõõta kordumatust? Näidake mulle tabeleid ja pakendeid, mis on mõeldud eranditele! Kunst on õpetus inimese eripärast. Ilust, mis teeb meist igaühe kordumatuks, säilitusaine- ja toiduvärvivabaks. Kultuuri ei saa sisse süüa tableti kujul.
Vaid sellisest suhtlusest saab tekkida miski, mida ei saa mõõta mõõdulindiga – koolkond. Inim-rühm, kes kannab endas koha-spetsiifilist ja rahvuslikku oma-pära. See pole mõõdetav kooli lõpetajate arvuga või jabura indeksiga. Selle mõju on inimlik ning seeläbi palju võimsam, kui ükski number näidata suudab.
Muidugi võib fetišeerida süsteeme, tabeleid ja indekseid. Imetleda nende tõhusust ja unistada absoluutselt ilma kadudeta toimiva igiliikuri leiutamisest. Luua masin, mis suudaks lõputult toota ning teha Eesti galaktika rikkaimaks riigiks. Kuid kus on sel hetkel inimene? On ta õnnelik, kui tema ainsaks lugemisvaraks on õnneindeksite tabel?
Kuid isegi kui Jaak Aaviksoo väidetav seisukohavõtt kunsti-akadeemia tumeda tuleviku kohta on kontekstist välja kistud ja utreeritud, siis avab selles mõttes peituv võimalikkus lehtrina laiema pildi, annab näo arusaamadele, mille tõmbetuultes võib gripi saada kogu ühiskond.
Minu mõtete eesmärgiks ei olnud kindlasti õigustada Eesti kunstiakadeemia eksistentsi. See oleks nagu vabandada Eesti lipuvärvide või pilves taeva pärast. Kuid haridusministri mõõ-detavast kasumlikkusest lähtuvas idees oli ühtäkki alasti päästik, mille ees väriseb kogu me kultuur. Ja mul on hirm kultuuri pärast.
Tahaks siis hüüda: eks proovige hakkama saada ilma kultuurita! Esialgu võib see isegi tunduda päris mugav, ei ole vabadussammaste pärast ilkujaid või surnud jänesele piltide seletamist. Ning majandusliku tõ-hususe vaatenurgast oleks kindlasti odavam lõpetada kogu see jama kultuuri ümber. Sulgeda, kaotada, välja suretada. Aga siis mõne aja pärast võib kõik hakata kuidagi lössi vajuma – ühiskonnast on saanud efektne ülikond, kuid sisu selle sees hakkab kokku kuivama. Tavaliselt on siis liiga hilja kiirabi kutsuda.
No comments:
Post a Comment