Mait Laasi (PG 1989) nukuooper nüüd kinodes

  

Režissöör Mait Laas: „On tähtis, et vaataja tunneks ennast pärast filmi ka maailmakodanikuna”

Nukuooper „Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu” (Nukufilm 2013, 72 min), režissöör Mait Laas, stsenaristid Kati Kovács ja Peep Pedmanson, operaator Ragnar Neljandi, helilooja Ülo Krigul, helirežissöör Karri Niinivaara. Hääled nukkudele Iiris Vesik, Peeter Volkonski, Hardi Volmer, Omar Nõmm, Risto Joost jt. Esilinastus 7. III kinos Solaris.

Alates tänasest linastub Eesti kinodes režissöör Mait Laasi täispikk nukufilm „Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu”. See on eesti esimene täispikk 3D-formaadis nukufilm, mida saab vabalt nimetada ka täispikaks nukuooperiks, mida väidetavalt polegi varem maailmas tehtud. Igatahes kinno minnes peab (aga ei pruugi) filmi vaatamiseks ette panema vastavad prillid, mis avavad ruumilise vaatemängu ekraanil. Nukufilmooperis lauldakse ja kõneldakse itaalia, prantsuse, inglise ja ka eesti keeles. Hääle nukutegelastele loevad peale Iiris Vesik, Peeter Volkonski, Hardi Volmer jt meie tuntud lauljad ja näitlejad. Filmi ideest kuni valmistegemiseni kulus seitse aastat, mille jooksul võeti üles 72 minutit pikk stereo-nukuooper. Kuidas see idee tekkis, millest kõik alguse sai?

Mait Laas: Idee tuli kummalist rada pidi justkui migrandi kombel, heas mõttes hiilis meie stuudiosse. Soomes elab Kati Kovács, kes on tunnustatud koomiksilooja ja kelle sõber on Meelik Mallene – meie eesti mees, koomiksite spetsialist ja maaletooja – vaat nende mahitusel jõudiski Kati ideede kimp Nukufilmi. Mina sattusin olema see, kes seda luges ja vaatas ning kõik see vaimustas. Vaim tuli peale, nägin, et see on sisukas ja väga palju energiat on nendes piltides.

Siis võtsidki Kati Kovácsi üheks stsenaristiks ja teine stsenarist on Peep Pedmanson. Kuidas režissöör stsenaariumiga üldiselt rahule jäi?

Stsenaariumi ideede kimp oli väga inspireeriv, aga sellisel moel, nagu see algselt kirja pandud, oli filmi väga raske teha. Ja siis saigi ideede ühe loo mütsi alla panemiseks kampa võetud Peep Pedmanson, kes on minu meelest üks väga hea struktuurilooja.

Režissöör ju tavaliselt ka peaaegu alati kuigivõrd sekkub stsenaariumi loomisse: annab suuniseid ja soovitusi, aga selles filmis sind kaasstsenaristina vähemalt lõputiitrites kirjas polnud.

Ütleme nii, et jah, kaasstsenaristiks ma ei kippunud.

Räägime Mait Laasiga seda juttu 1. märtsil, reedel pärast pressilinastust, nädal enne siinse intervjuu ilmumist. Ajakirjanikud nägid ja kuulsid Lisa Limone ja Maroc Orange’i tormakat armulugu peamiselt itaalia keeles, pildi alt võis lugeda ingliskeelseid subtiitreid. Kõik eestikeelsed pealelugemised kõlavad alles nüüd, kui film meie kinodes tänasest jookseb. Suuresti koosnebki see nukufilmooper itaaliakeelsest laulmisest.

Natuke ka inglise ja prantsuse keeles.

Dramaatikast filmis puudu ei jää. On selgelt jälgitav lugu, on väga palju tegelasi, kes on aedviljad või puuviljad. Palun räägi natuke selle filmi tehnilise teostuse tagamaadest. Kuidas tehti nukke ja maju, taustu, rahakirste, tormist merd jms? Mis oli tähtis, mis oli raske ja keeruline selles aastaid kestnud töös?

Film on eelkõige ikkagi meeskonnatöö. Asja õnnestumise juures on äärmiselt oluline, et need, kellega koostööd teed, on valmis tervikusse panustama ja et nende valmisolek on samuti vaimustatud. Mida rohkem süvenemist on võttegrupis, seda parem lõpptulemus.

Paistab, et sinul on omadus olla optimistlik ja ka teisi oma innuga vaimustada. Ise oled ju kogu aeg õhinaga asja kallal.

Seda vaimustuse kraadiklaasi mul kaenla all ei ole ja raske on seda mõõta. Aga on oluline, et filmi tegijad ise usuvad, mida nad teevad, ja ma arvan, et see veendumus ja usk asja, millele pühenduda seitse aastat, peab lihtsalt olema. Muidu oleks ju kahju lihtsalt seitse aastat oma elust nagu korstnasse kirjutada. Loodan, et see pühendumus ja energia, mis meie filmi pandud, et see panus ka vaatajat puudutab ühel või teisel moel. Muidugi ei saa garanteerida, et publik reageerib just nii, nagu me ette kujutasime, see oleks juba selge manipuleerimine. Aga nukud, dekoratsioonid, detailid ... Kõik teenivad ikka suurt ideed ja selle väljatöötamise juures oli väga oluline, et kõik oleks omavahel kooskõlas. Režissööri roll ongi erinevad ideed võimalikult hästi ühe mütsi alla viia.

Nukkude tegemise juures oli suur sisend Kati Kovácsil, kes saatis meile oma kavandid ja siis nendest lähtuvalt tegime Ivika Luisuga nukke juurde ja lõime keskkonnad vastavalt sellele, nagu 3D-filmis vaja. Tehniline eripära nõuab arvestamist teatud proportsioonidega rohkem kui tavapärases „ühe silma filmis”.

Lõputiitritest võis lugeda 10 nukumeistrit, tööd jätkus, filmis võib näha ligi 70 tegelast, kellest mitmed olid ilmekate nüanssidega karakteriseeritud.

Jah, nukke on palju ja palju sündis ka võttegrupi fanatismist. Peab rõhutama, et Nukufilmile on see esimene täispikk film ja täispikk stereofilm. Professionaalidel, kes stuudios 30 aastat töötanud, oli piisav kogemuste pagas kindlasti vundamendiks, et seda filmi sai üldse teha. Nukuooperit teinud inimesed olid oma jõudluse ja kannatlikkusega ikkagi ääretult silmapaistvad panustajad.

Räägime natuke üldiselt ka filmi sisust. Tumedat karva apelsini moodi paadipõgenikud tulevad kipaka alusega üle tormise mere nagu Aafrikast Euroopa suunas. Puri rebeneb, mast murdub, pontoonid pillutatakse laintesse, dramaatikat jätkub küllaga. Üks kaldale heidetud Apelsin jääb ellu ja nabitakse tomatikasvandusse orjatööle, kus tal tekib plantaatori tütrega omapärase kirega suhe. Mul tuli filmi vaadates tunne, justkui oleks eesti töötu hädaline läinud Vahemere äärde vabatahtlikku orjusse tomateid noppima. Nukufilmooperist paistis selgesti räiget uuskolonialismi, orjalaagri režiimil töötavat ekspluateerivat kapitalismi. Tundus ka, et filmi keskpaiku hakkas proportsioon kahe peategelase vahel kalduma liialt apelsinipoiss Maroci kasuks, et sidrunipreili Lisa kadus pildilt.

Meie vaatepunktist oli algusest peale oluline fookuse valik. Eestis arutatakse praegu selle üle, kas peaksime ennast vaatama konna või kotka pilguga, milline peaks olema lähtekoht iseenda eritlemiseks. Meie filmi struktuur on pigem üles ehitatud selliselt, et me ikka samastame ennast apelsinipoiss Marociga. See on selline allaheitlik positsioon võtta nõrgema, justkui idaeurooplase seisukoht, kuhu tahaks alltekstiga jõuda, kui vaatame üksikisiku tasandil, aga seda ikkagi nii, et säiliks väärikus. Ole sa idaeurooplane või lääneeurooplane, tähtis on muster, enesekuvandi maatriks, kuidas ise ennast hindad ja kuidas ise ennast tunnetad. Milline on su enda identiteedi kapital, milline on su enda väärtussüsteem ja kuidas sa oma väärtussüsteemiga muu maailmaga suhestud. Kas oled pigem selline, kes assimileerub, kohandub, taandab oma isiksusliku kapitali mingite klaashelmeste vastu või kasvatad oma enesekuvandi kapitali.

Viis aastat tagasi filmi tehes me ei mõelnud pärandkultuuri peale. Kui lähed ilma peale rändama, aga sul pole kohvrit ega rahakaarti kaasas, mis aitab sul teises keskkonnas ellu jääda?

Eks see töö peaks olema.

Kas on töö või tagasi mõeldes, kui XIX sajandil mindi Eestist välja või hiljemgi … Juhtusin just Villem Reimani raamatut lugema ja üleskutse ongi see, et eestlased, mingu nad siis São Paulosse või Berliini, nad tahavad kohe moodustada mingit ühist seltsi, et seda ühist vaimu vähemalt esimeses põlves ärksana hoida. Tundub, et eestlastel on võimalik võõrsil töö kõrval ka oma kultuuri elus hoida.

See on hea. Kui „Lisa Limone ja Maroc Orange’i” struktuurist veel rääkida, siis film kujutas ühte ooperit, mida näidati ühes teatris, kus produtsent tegelasi laval vastavalt vajadusele „saatuslikult” liigutas. See ooperiteater oli nagu sisemine raamistus nukufilmooperi üldise loo raamis, vorm vormis, mida juhendas antreprenööri moodi Tomatimees.

Vaatajale on ta kergelt nagu Mefisto, kes pole mitte ainult produtsent teatris vaid ka suuremas kontekstis saatuste määraja.

Aga filmi konkreetses tegevuses, kui näidati Maroci ja Lisa pulmi, sai seda ju tõlgendada mitte kui filmi reaalajas tegelikult aset leidnut, vaid kui unenägu, kujutlust, unelmat. Orjatööline ärkas ju kohe pärast lennukaid pulmapildistusi hoopis istanduses kastide najal tukkunult. p ärast õnnestus Marocil ometi istanduse traataia tagant põgeneda ja ka tegelikult Lisaga kohtuda, õnnelikult käsikäes olla.

Jah, nii see läks.

Ju siis araabia kevade tuules on filmi lülitatud ka dokumentaalset telepilti, mis näitas, kuidas paadipõgenikud Tuneesiast üle Vahemere lainete põhja poole tungivad. Need reaalsed põgenikud oma paadiga paistsid palju turvalisemad kui filmis animeeritud apelsinid-tüübid, kelle teekond lõppes ju väga kurvalt. Animafilmi üks võlu peitubki selles, et võib näidata peaaegu kõike, mida võimalik kujutleda. Palun režissööril seletada oma nukuooperi struktuuri üldist raamistust, unenägu ja lõppu abiks lülitatud teledokumentaalseid elemente. Ka immigratsiooniteema illustreerimist, globaalprobleemidele viitamist.

Mind ennast paelus selle asja juures see, mis tundega vaataja saalist lahkub. Filmikunsti ei saa taandada kokakunstiks isegi siis, kui on tegu apelsinide, sidrunite, tomatite ja salatitega. Aga ka siis võiks vaatajal kinosaalist lahkudes olla mingi analoogiline tunne nagu pärast meeldivat restoranis istumist. Kinost tulles peab vaatajal olema võimalus teha värskelt nähtud filmi põhjal üldistusi. Režissöör peab selleks oma võimaluste piires vaatajat suunama, et publikul oleks mõtlemisainest veel kauaks pärast kinos nähtut. On tähtis, et vaataja tunneks ennast pärast filmi ka maailmakodanikuna. On oluline aspekt, et oleme eestlased ja oleme ka lihtsalt inimesed, kes üritavad siin ühes konkreetses keskkonnas ennast maksimaalselt teostada. Aga meil on ka võimalus mõelda, kuidas me ülemaailmses kontekstis end teostame ja kõikide teiste inimeste vaevade, murede ja kannatustega suhestume, neile kaasa tunneme – selle peegelduse pealt iseennast väärtustame.

Filmi algupoolel oli mitut puhku toonitatud vabadust, võrdsust ja vendlust, mis minu meelest sobis selle filmi ideestiku ja üldisema sõnumiga. Aga oli ka naljakaid detaile ja mõningaid loogilisi küsitavusi. Näiteks kui tormisel merel puhus tuul purje tagant, siis lipp mastis peaks ka ikka ette vööri poole laperdama.

See on üks väga oluline moment ja mul on hea meel, et seda märkasid. Aga pean tunnistama, et tahtsime teha n-ö magushaput filmi.

Ah soo! Aga mida see „magushapu” tähendab?

See oli meil filmi juures algusest peale üks märksõnu, et oleks vastuolusid, mis ärgitavad elu.

Oli märgata ka üht teist magushaput momenti: kui tomatipurustamise konveier tagurpidi käima pandi, siis ketšupipudelid liikusid lindil tagasi stantside alla ja need tõmbasid imaginaarselt uuesti terveid elusaid tomateid tagurpidi jooksvale lindile. Mass sai jälle terveks! Eks siis sellised vigurid peavad kuuluma mitte üknes dramaatilise ja tõsise, vaid ka vaimuka ja magushapude elementidega filmi juurde. Tundub, et „Lisa Limone ...” võiks nimetada heas mõttes koguperefilmiks, mida mudilased ja memmed koos, 3D-prillid ees, võiksid vaadata. Aga pole nalja, kui mingi sidrun lendab vaatajale ekraanilt ilge hooga otse silmi. Esialgu see ehmatab kindlasti, hiljem harjub nina ees kinosaalis rippuvate osistega ja külje pealt tuleva häälega ära. Paratamatult kuuluvad need matsud uue aja 3D-kino juurde. Mida pead eriti oluliseks selle nukuooperi juures, mida tahad eraldi rõhutada, mida ma ei taibanud küsida?

Eraldi ma midagi deklareerida ei taha. Seitse aastat, mille jooksul see film on küpsenud, on just parasjagu, et jõuab koos meeskonnaga iga detaili peale mõelda, aga siis on juhuslikkust filmis paraku vähe. Hing nagu ihkab seda (kui mõelda dokumentaalfilmi tegemise peale) vahvat juhust, kus elu mängib sulle suured hetked kätte. Aga meil on vastupidi küsimuseks, kuidas ise filmitegijana olla nii tähelepanelik, et saaks filmi tekitada momente, mis tunduksid üleloomulikuna, et ärataks vaatajas tunde, et ta unustaks ära, et vaatab nukufilmi, et pealtnäha laua külge füüsiliselt naelutatud nukkudes on siiski elu sees.

Kas režissöör mitte ei ihka võimatut? Nukufilmis ju ootamatusi iseenesest tulla ei saa. Kõik on loogilise loova mõtte ja manuaalse kontrolli all. Nukk ju päris ise vigureid tegema ei hakka.

Aga see, et kui midagi teeme, tajume, et idee, mis meid kannab, on õige idee, millest me oskasime kinni hakata. Minu meelest on väga oluline usaldada ideed ja lasta sellest ideest ennast kanda.

Kas „Lisa Limone ...” tegemisel seda head äratundmist ja ideest kandmist tuli ikka ette ka, et nukud vedasid sisetunnet ja tõid võtmisel rahuldust?

Arvan, et pead kolm aastat olema iga päev vormis, tippvormis. See on tegijatele suur ülesanne, aga seda tehes ise kasvad ja arened. Kõrvaltvaatajale võib see tunduda tohutu kannatusena, aga teistpidi on see ainukordne võimalus end treenida ja arendada.

Kuidas ise selle seitsmeaastakuga ja oma 70minutise nukuooperiga rahule jääd?

Filmis on palju elemente, mille efektiivsusele või ebaõnnestumisele enne pihta ei saa, kui istud ise kinosaalis ja koos publikuga oma filmi vaatad. Alles siis on lõplik tervik koos. Mul pole kogemusi 3D-formaadiga ja selle mängimisega kinoteatris.

Siin peab eraldi toonitama, et tegu on just kinoteatriga, mitte tavalise kinoga. Vaatasin, et seda filmi on rahastanud lisaks meie tavapärastele Eesti Filmi Sihtasutusele, kultuuriministeeriumile ja kultuurkapitalile ka Soome Filmi Instituut ja Soome Rahvusringhääling ning Soomest tuli ka idee koomiksina ja nukuooper toodeti koostöös Soome filmiproduktsioonifirmaga BUFO. Kuidas seda filmi kavandatakse festivalidele saata ning kinodele ja televisioonidele müüa? Kuidas on valitud esimene pääsuke, kes peaks sõnumi teistele pääsukestele üle ilma laiali viima? Või peaksin seda küsima hoopis produtsendilt?

Algne idee oli teha lühem film, aga kuna vormistus on 3Ds, siis see nõuab kinospetsiifikat ja meie nukuooperfilm on mõeldud ikka suure ekraani filmina. Kas või vaatajale puhtalt tajumise mõttes, et kuidas seda 3D-maailma aistid. Praegu käib töö selle nimel, et leida nüüd just see esimene pääsuke, milliselt festivalilt peaks alustama. Teatud huvi on muidugi juba olemas. Üks on autorikesksema mõtteviisiga festivalide suund, aga teisal on juba ka huvilisi, kes tahaksid meie filmi kinolevis näidata.

Sajandivahetuse paiku pälvis su nukufilm “Teekond Nirvaanasse” Oberhauseni küllalt mainekal lühifilmide festivalil peaauhinna. Nii et Mait Laasi nimi võiks nüüd jälle maailma suuremale animafilmikaardile kerkida.

Oberhausenis läks mul see korda aastal 2001. Tähtis on see, et vaataja saab kinos, uut moodi kunstilisi elamusi ja nukuooper pakub mingi sõnumi ka ühiskondlikus plaanis.

Tänan jutuajamise eest ja loodame lennukaid pääsukesi. 

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=17482:prillid-palgel-voib-nueued-kinos-meie-nukuooperit-vaadata&catid=4:film&Itemid=3&issue=3432