Sunday, July 24, 2011

Signe Kivi (PG 1975) intervjuu Postimehes

 

 

 

 

Signe Kivi puhkab, aga mõtteis ehitab

Mis seos on toore muna elujõul pääsuga Eesti Kunstiakadeemiasse? Rektor Signe Kivi teab. Nagu teab ka seda, kust ja kui palju on vaja raha, et akadeemia uus hoone, mis Eestis paksu poleemikat põhjustanud, lõpuks püsti saaks.
Eesti Kunstiakadeemia rektor Signe Kivi (54) viibib küll puhkusel, aga ikkagi pole oma aja täielik perenaine. Ühed, kes plaane segi löövad, tunnistab ta, on armsad lapselapsed. Neid on kogunisti viis. Ja nende eest hoolitsemine, lisab ta, asetab õlule tunduvalt suurema ja pingelisema vastutuskoorma kui vanasti oma laste kasvatamine.

Teine jõud, mis plaane segi lööb, seondub tööga. Ja praktilistest argimuredest, mis Lahemaa suvekodunt, kuhu hästi ei taha ulatuda isegi internet, teda pealinna tagasi veavad, ei tule tal kunstiakadeemia rektorina isegi suvel puudu.

Lõppenud õppeaasta oli teile ilmselt raske. Mil määral saate suvekodus end töömuredest välja lülitada?
Ausalt öeldes ei mäleta, et mul oleks viimase kümne aasta jooksul olnud kergeid aastaid. Päris  välja lülitada ei ole end kunagi õnnestunud. Ja arvan, et seda ei ole vajagi. Mõnikord on parem teha iga päev natukene tööd ja mõnest probleemist üle saada kui neid eirata ja pead liiva alla peita.

Kui edukalt õnnestub siin Lahemaal uueks õppeaastaks patareisid laadida?
Olen linnalaps ja armastan linna, naudin, et seal on palju inimesi ja sagimist. Elame kesklinnas, kus ühestki aknast ei näe ühtegi puud. Aga siin elame väga-väga looduse keskel, kus ühestki aknast ei näe mõni päev möödumas ühtegi inimest või autot. Ma jumaldan seda, et oleme siin omaette, et siin on ilus, et oleme suutnud 25 aasta jooksul rajada laste kõrvalt suvekodu ja puud on juba nii suured – alles need olid põlvepikkused. Erinev rütm on hästi vahva. Mulle meeldivad kontrastid.

Teil oli kunstiakadeemiasse äsja ajaloo suurim konkurss, 1211 kandidaati. Millest see räägib?
Sellest, et noored tahavad õppida. Et kunstid on valdkond, mis ei ole ainult põnev, vaid annab ka oskused, mis tulevad alati kasuks. Võin enda näitel kinnitada, et see on nii: oma kätega oma ideede realiseerimine on huvitav ja vajalik ka siis, kui minna edasi õppima mõnda teist eriala.

Oleksin eeldanud, et noored trügivad pragmaatiliselt õppima pigem juurat või ärijuhtimist, mitte ei püri nii massiliselt pehmetele erialadele.
Müüt, et kunstnikuks olemine tähendab keldris või pööningukorrusel elamist, sahtlisse maalimist või joonistamist, näljatunnet kõhus ja teiste kulul elamist – see on õnneks kadunud. Kunstiinimesed on osalised maailmapildi kujundamises. Arhitektid ja disainerid, muinsuskaitsjad, restaureerijad ja kunstiõpetajad – need on kõik väärt ja vajalikud ametid. Ja need on üha rohkem seotud ka teiste valdkondadega, nagu muusika, teater, kino. Isegi IT-valdkond on seotud graafilise disainiga. Disainer pole lihtsalt inimene, kes annab tootele lisaväärtuse, vaid ta lahendab ka probleeme. Toon ühe näite.

Meil oli tootedisaini alale sisseastujaile ülesanne, kus anti toores muna ja aasta jooksul kogunenud praht, pakendid, plastikkotid, ning nad pidid päeva jooksul meisterdama sellest kõigest midagi, mis aitaks toorel munel tootedisaini osakonna neljanda korruse aknast maanduda nii, et muna jääks terveks. Enamik sai sellega hakkama. Esialgu võib tunduda, et milleks selline ülesanne. Aga selle probleemi lahendamine näitab sinu nutikust – ja seda on disaineril väga vaja.

David Vseviov, kes teie akadeemias õpetab, argumenteeris hiljuti Postimehes, et kultuurita pole Eestil mingit mõtet. Kuivõrd Eesti riigis otsustajad sellest aru saavad?
Saavad küll, kuigi kunstid jäävad siin natuke tagaplaanile. Ka kunstiakadeemia üksiolemine on paljus tingitud sellest, et kaasaegne kunst ei ole kuskil maailmas väga mõistetud ja aktsepteeritav. Viimastel kümnenditel on siin toimunud suured muutused: kunst eelkõige tõstatab probleeme, viitab elus ette tulevatele ebamugavustele, dramaatilistele läbielamistele. Seda muutust ei ole vaatajail kerge mõista, eriti Eestis, kus muutus on toimunud väga järsult. Täna näen siiski, et kõik valdkonnad on juba teretulnud ja aktsepteeritavad.

Viimase viie aastaga on Eesti kõrgkoolides kunsti õppesuunal tasuta õppekohtade arv suurenenud rohkem kui poole tuhande võrra, 37 protsenti. Millest see suurenemine teile räägib?
Mitmed ülikoolid on oma tegevusvaldkondi laiendanud disaini ja kunstide õpetamisele. See on tekitanud küll suurema konkurentsi, aga paraku ka olukorra, et professionaalseid õpetajaid väiksel riigil ei jätku. Mõnes mõttes on see võib-olla kunstide valdkonda lahjendanud, professionaalsus on koondunud siia, sinna ja kolmandasse kohta.

Nii et teid häirib, kui teised kõrgkoolid on tunginud teie akadeemia pärusmaale ja hakanud sealt palukesi nokkima?
Kui rääkida dubleerimisest, siis see on dubleerimine. Seda ei saa välja vabandada väitega, et konkurents tekitab tugevust. Olen seda meelt, et Eesti Kunstiakadeemia ei konkureeri Eestis. See ei ole ülbus, kui nii ütlen. Sest meie õppejõud ja üliõpilased tegutsevad ikkagi rahvusvahelises kunstimaailmas ja -võrgustikus.

Mainisite ennist, et jutt kultuuriinimeste näljast on surev müüt. Ometi on kunstide õppesuuna lõpetanu sissetulek Eestis võrreldes teistega konkurentsitult väiksemaid. Ega siin midagi teha ka vist anna?
Aga vaatame siin veel ühte ajalooliselt kujunenud tendentsi, mille noored kunstnikud on esile tõstnud: miks siis, kui muusik või näitleja kuskil esineb, saab ta selle eest tasu, aga kui kunstnik oma pildi kusagile viib, peetakse loomulikuks, et ta teeb seda vabast tahtest, suurest soovist näidata, mida ta on teinud? Kas see on õiglane? Arvan, et mitte.

Viimasel ajal on kütnud tuliseid kirgi kunstiakadeemia uue õppehoone ehitus, õigemini selleks riigi raha nappimine. Öelge, kust raha ehituseks ikkagi tulema peaks?
Räägime hästi lihtsalt. Kõik me raskused on tingitud sellest, et millegipärast on Eesti Kunstiakadeemia kuue avalik-õigusliku ülikooli hulgas ainuke, mille uue õppehoone ehituseks ei ole Eesti riik nõus Eesti maksumaksja raha peaaegu üldse andma. See on see, millega ma rektori ja kunstniku ja kodanikuna ei saa nõus olla.

Me ei räägi utoopilistest summadest. Räägime toetusest ühele hoonele, mis koondaks endas kõik selle, mis on praegu eri hoonetes ja rendipindadel laiali. Räägime sellest seepärast, et siis saame anda paremat ja kvaliteetsemat õpet. Me ei ehita uut hoonet sellepärast, et meil on vaja Tallinna südalinna noorte taani arhitektide projekteeritud ilusat hoonet. Meile on seda olemuslikult vaja, sest vana maja oli kohutavalt amortiseerunud, sellele ei oleks saanud ehitada peale ega alla, sest seda ei võimaldanud endine ehituskvaliteet. Vana maja tuli lammutada.

Kuna tegemist on kesklinnaga, kus on ajalooliselt olnud elukeskkond, siis oli teada, et peame tegema ka arheoloogilisi väljakaevamisi. Me ei ole rajanud auku keset Tallinna kesklinna, jooksnud, pea laiali, ringi, et ootame toetust. Kõik me tegevused on olnud läbimõeldud. Aga ainult omavahendite ja Euroopa Liidu tõukefondide rahaga, millele Eesti riik lisab käibemaksu – ja see on ainus toetus –, on meil väga kitsas. Seetõttu oleme pidanud tegema projekti ka kompromisse, mistõttu meil ei ole enam näiteks nii avaraid aatriume. Kuid nad on siiski säilinud.

Kui öeldakse, et müüge raha saamiseks maha krundid, siis müümegi seal lähedal maha kesklinna krundi, samuti paar aastat tagasi vanalinnas korda tehtud Suur-Kloostri ja Nunne kompleksi. Me panustame väikese ülikooli kohta väga palju.

Väga kurvaks teeb – tahaks öelda kohe pahasti – irisemine kunstimuuseumi teemal. See on nagu nakkushaigus. On teatud ringkond inimesi, kellele Kumu oli algusest saadik vastumeelt, aga kes külastavad Kumu sellegipoolest – kuid nad ei väsi iial kordamast, et see läks palju kallimaks, kui algul planeeriti. Aga milline ehitus ei oleks läinud ehitades kallimaks? Ma ei õigusta seda, aga elu teeb alati korrektiive ja suurte ehitusprojektide puhul on teatav kallinemine isegi ette nähtud.

Usun siiralt, et nüüd juba 20-aastaseks saav Eesti riik leiab endas seda kindlust ja tuge, kui ta on välja öelnud, et ehitame valmis Eesti Rahva Muuseumi isegi siis, kui Euroopa meid ei aita – mis on väga jõuline samm! –, et ühe tubli avalik-õigusliku ülikooli ehituseks leitakse ka toetust ja tuge. Selle nimel tuleb kõvasti tööd teha, sest praegune situatsioon ei soosi meid.

Kas Reformierakond ei saaks siin teid kui oma teenekat liiget aidata? Millegipärast ei usu, et Keskerakond jääks oma teenekate liikmete üleüldiseks hüvanguks tehtavaid ponnistusi, kaks kätt taskus, kõrvalt vaatama.
Teie ütlesite seda ja palun pange see kirja!
Arvan, et selliseid asju ei tohiks otsustadakellegi erakondliku kuulumise järgi.

Millal hakkas kunstiakadeemia uue hoone ehitus viltu kiskuma?
Ma ei ütleks, et asjad hakkasid viltu vedama, aga tagasi vaadates tundub, et kui oleksime jõudnud otsusele, kuhu ehitada, aasta varem, ja kui selleks ajaks oleks olnud projekt, sest situatsioon Eestis muutus... aga «oleks» on kahtlane asi. Teisalt võin nüüd kinnitada, et otsus jääda samale kohale edasi on seetõttu läbikaalutletum. Osa inimesi, kuuldes, et meil on rahaga kitsas, ja teades, et hakkame kesklinna ehitama, ütleb: kuulge, võib-olla ehitate kuskile mujale? Aga Tallinnas ei ole neid kohti, mis on kaetud detailplaneeringuga ja on ka riigi omanduses, kuigi palju. Need kuus kohta said 2006. aastal ka kõik läbi käidud.

Midagi ei ole teha: nii arhitektidest ekspertide komisjon kui akadeemia laiendatud nõukogu jõudis otsusele, et see peab olema sama koht, kus aastal 1917 meie kool alguse sai. Põhjusi oli mitmeid. Kunst suhestub keskkonnaga, talle on vaja ümber galeriisid ja muuseume ja raamatukogusid koos hotellide, kireva ööelu ja turistidega – see on meie maailm, me tegeleme sellega. Teisalt on see ka statement: kõik ülikoolid ei pea asuma kesklinnast kaugel. Te ju teate, miks nad põllu peale ehitati?

Maa oli odav?
Seda ka, aga 1960. aastate üliõpilaste mässumeelsus ja võitlus, et kõik vabaks – sex, drugs and rock’n’roll...

...et las teevad seda põllu peal?
Just nii. Seal oli ka muid tegureid. Aga paljud koolid, eriti disaini- ja kunstikoolid püüavad tulla kesklinna tagasi või ongi juba tulnud.

Otsus alustada uue õppehoone ehitust just samale kohale ei sündinud kergelt, aga kui see sai tehtud, tuli mul rektorina teha kõik selleks, et edasi minna. Eeldasime riigilt toetust 300–400 miljonit krooni.

See oli ka haridusministeeriumile teada. Mäletan selgelt ühte kõnet, kus murelik Tõnis Lukas ütles mulle, et 400 on ikka palju, aga 300 eest ta kindlasti seisab. Siis ühel hetkel tuli «ei». Aga meile anti võimalus, et saame ELi tõukefondidest 187 miljonit Eesti krooni, millele Eesti riigilt lisandub käibemaks – ja kõik.

Kui palju tegelikult vaja läheks?
Räägin ikka veel kroonides – 440 miljonit. See on kaks korda nii palju, nagu läks maksma Tallinna Tehnikaülikooli ilus raamatukogu – ainult raamatukogu, aga me räägime tervest ülikoolist. See on kaks korda vähem kui Viru vangla.

Tahaks loota, et siin ei ole otsustajate hulgas tegemist teatava protestiga minu persooni või selle vastu, et juba on ehitatud Kumu. Ühe nii olulise valdkonna kõrghariduse tulevik ei saa sõltuda sellistest asjadest.

Millal uus hoone valmis võiks saada?
Kui saame ehitusega alustada selle aasta lõpul, siis 2014. aastaks.

Kui palju raha olemas on? Alla poole?
Ei ole alla poole! Meil on koos oma panuse ja võimaliku laenuga 440 miljonit krooni nibin-nabin koos. Aga me ei soovi olla niivõrd pigistatud olukorras. Kui ülikool peab suures mahus laenu võtma, siis see hakkab kunagi mõjutama meie põhitegevust, õpetamist. Kui riik aitaks kas või 100 miljoni krooniga, oleks palju kergem.

Arvestades tulist poleemikat kunstiakadeemia ümber, siis kui sageli olete ennast kirunud, et pidite selle kõik endale kaela võtma?
Tõnu Lehtsaar, kes on pingelistel aegadel olnud Tartu Ülikoolis ka rektori kohusetäitja, on öelnud, et ära unusta: edusammud ja õnnestumised on kõigi omad, aga ebaõnnestumised ainuüksi sinu omad. See on tõsi. See on küll ebaõiglane, aga midagi ei ole teha. Ja see ei ole ainult rektoriametis nii, vaid igal pool, kui oled tipus otsustaja. Seda on mõnikord väga raske üle elada. Aga ma ei kahetse, sest see on minu kool: olen selle lõpetanud, 1980. aastate lõpust olnud õppejõud. Mulle tundub, et olen saanud hakkama, ja päris erinevates ametites, selle pagasiga, mille andis just see kool.

Ega rektoriks tulek olnud kerge. On ju teada, et Eestis on poliitikast tagasi tulemine keeruline, eriti akadeemilisse sfääri. Teadsin algusest peale, et see töö saab olema väga raske. Kunstiakadeeemia on endale uut õppehoonet püüdnud rajada 15 aastat. Me ei ole kunagi olnud oma eesmärgile nii lähedal kui nüüd.

Mis on see jõud, mis sunnib nii suurt koormat enda peale võtma – ja veel tublis keskeas?
See võib kõlada liiga jõuliselt, aga mulle on lapsest saadik meeldinud olla seal, kus sünnivad otsused, aidata neile kaasa ja viia neid ellu. Mu esimene mälestus endast kui organisaatorist pärineb lasteaiast, kus meil oli käsitöötund, mida ma väga ei armastanud. Seal keedeti tärklisest ja veest kliistrit ning sellega liimiti värvilisi pabereid valgele paberile.

Meil olid ümmargused lauad, iga laua keskel oli väike kauss kliistriga. Kasvataja läks korraks välja. Ütlesin teistele: «Kuulge, me ei taha ju kleepida?» Teised ütlesid, et muidugi ei taha. Siis ütlesin, et kas teate, et see liim on nagu kissell, aga natuke paksem, ja tal ei ole värvi, sest selles ei ole mahla, ja me võime selle ära süüa. Sõimegi. Siis tuli kasvataja, vaatas tühje kausse, vaatas laste otsa, ja kõik näitasid näpuga minu peale. Seisin natuke aega nurgas, aga tund jäi ära.

Mida te isiklikult kõigist nendest võitlustest saate?
Arvan, et ma ei ole nii vana, nagu te ütlesite – seda saangi (naerab)!
Ma ei ole neid asju enda jaoks sõnastanud. See olen mina, teistsugune ma ei oskaks olla. Kui ma ei rahmeldaks siin, rahmeldaksin kuskil mujal. Olen alati saanud teostada oma ideid ja projekte. Kui mõelda, mida ma selle kõrvalt enim naudin, siis seda, et mul on ka rektoriametis olnud võimalus igal aastal üliõpilasi juhendada. Lõppenud õppeaastal oli isegi Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, et kogeda veidi teist keskkonda. See hoiab virge. Augustis sõidan Kaunasesse, kus olen valitud ainsa Eesti tekstiilikunstnikuna sealsele rahvusvahelisele tekstiilibiennaalile ühe oma sarjaga.

Nii et kunstnikutöö ei ole ka unarusse jäänud?
Ei! Augusti alguses lähen Tiit Pääsukese juhendatavasse maalilaagrisse Mohni saarele. Kavatsen ise ka üha rohkem õppida.

Kas puhkamisest saab juba villand, nii et käed sügelevad töö järele?
Ega ma ole kunagi sada protsenti puhkusel. Nii oleks mul igav.

No comments: