Kristi Kongi (PG 2004) Kunstihoone galeriis

Androgüünsed Meelemasinad

Raoul Kurvitz & Kristi Kongi

4.05.-26.05.2013

Kunstihoone galerii (Vabaduse väljak 6)


Olete palutud näituse Androgüünsed Meelemasinad avamisele reedel, 

3. mail kell 18.00


Oma äsja lõppenud näitusega Kumus täitis Raoul Kurvitz olulise lünga eesti kunstiajaloos, sidudes museaalse retrospektiiviga kokku selle, mis 80-ndatel ja veel 90-ndatelgi juhuslikuna tundus. Kunstniku enda arengu seisukohalt sai aga veelkord kinnitust tõsiasi, et pole pea ühtegi tema poolt üles võetud teemat- ja seda 1980.-ndate keskpaigast alates – mida muutuv aeg oleks unustama sundinud või olematuks kulutanud. Nii oli see enamuse 1999.a. Kunstihoone näitusele esitatud töödega, nii on see ka praeguse väljapanekuga, kus leiavad edasi arendamist tookordsete Ormuse ja PSC nimeliste sarjade valguse- ja värviuurimuslikud teemad.
Ajaloolis-eetilised, sajandivahetuse apokalüptiliste meeleoludega seonduvad kontekstid, esoteerne sümboolika ja kohatine vägivaldsus on asendunud tänasele Kurvitzale omasema esteetilise katarsisega, milles olulisim: pauer, muusika ja valgus on vankumatult alles.
Pole ime, et jõulise plahvatuslikkusega noort eesti maali esindavast ja muusikalembelisest Kristi Kongist kiirgavad võnked leidsid Kurvitzas vaimustunud vastukaja.

Raoul: „Omavahelise koostöö võimalus kangastus, kui Kristi oli kaitsmas oma magistritööd ja minu kutsunud selle retsensendiks, varasemalt olin olnud tema kursusetöö juhendaja. Magistritöö õnnestus kaitsta hiilgavalt, Kristi erakordne värvitunnetus oli mind juba varasemalt võlunud, ning kuna olin ka ise liikumas intensiivsema värvikasutuse suunas, siis tekkiski vastastikune inspiratsioon edasiseks koostööprojektiks. Ühtlasi oli meil mõlemal samaaegne plaan kulgeda ruumilise maali ehk installatsiooni- ja maalikunsti sümbioosi valdkonda, ning sedaviisi oligi ka koostööväljund kõige enesestmõistetavamal kombel paika pandud.“
Kristi: „Minu näitusenägemus on üritada näidata mu enese peas toimuvat ja seda, millise tulemuse annab kaasautorluse puhul nö teineteise ajul külas käimine...Näituse algidee oli „siseneda ruumi maalides“, kuid maalimisest kui sellisest sai jõutud küsimuseni: kuidas anda edasi kõige värvilisemat värvi, kuidas leida rafineeritud lahendus erksale värvile ja valgusele“.

Ei või iial kindel olla, kas Kristi ja Raouli “ajude külaskäigust” sündinud ühisnäituse nägemused toetuvad teineteisest „õigesti“ arusaamisele. Võib vägagi olla, et siin, nagu paljude kunstiliste õnnestumiste puhul on tegu „loova veaga,“ millest kasvavad mahlakamad viljad kui teineteisemõistmise rõõmsast üksmeelest. Igatahes on Kristi ehe armunudolek maali ja Raouli ületamatu abstraheerimistahe, mis mingi ime läbi end tema töödes liha ja verena materialiseerib, teineteise leidnud. Ja kuigi nende poolt paberile pandud näituse resümeest on raske välja lugeda, mis meid galeriisse sisenedes ootab, usume parimat.

„Projekt kujutab endast kahe, erinevast soost ning erinevaisse põlvkondadesse kuuluva maalikunstniku ühendatud tegevust, mis programmiliselt on ette määratud andma teadvuslikult androgüünse tulemuse; maalilkunsti kui niisuguse värvi ja kujutamisspetsiifilised võimalused on viidud kolmemõõtmelisse ruumi ja ühendatud installatsiooni-,heli- ja valguskunsti vahenditega, mida autorid nimetavad zhanriliselt ühtekokku „laiendatud maaliks (extended painting).“
Temaatiliselt huvitavad autoreid abstraktsed teadvusprotsessid: mõisteline ning kognitiivne maailm subjekti tajuhorisondi suhtes „seespool.“ Antud juhul moodustub tajuhorisont androgüünselt ühendatud topelt-subjekti ümber, mille sees kujunevaid kognitiivseid mehhanisme kutsuvad autorid „meelemasinateks.“