tr. jyrves 2014
Poeesia
Me unustame, mida teadsime.
Me ei mõtle sellele, mida tundsime.
Inimesed. Unustame.
Unustame, mida me ammu tegime ja mida ütlesime.
Mälupildid. Kaovad.
Me ei mäleta, mida me ei teinud.
Kas on üldse oluline mäletada?
Tundeid on olnud palju.
Pilte on olnud palju.
Siis. Praegu. Kõikide aegade vahel.
Kristi Kongi
Ainuüksi Kristi Kongi isikunäituste ja maaliinstallatsioonide pealkirjad: „Sina oled minu kiisu,“ „Paradiis,“ „Soovin, et ma oleksin lind“, „Armastus teeb haiget“, „Vaikus puude vahel“, „Minu printsess“ annavad
märku tema lootusetult romantilisest, meetodit tunnetele ehitavast
loomusest. Olles üks vähestest noortest, kelle kunstitegemise
süsteemsusesse mahub mängu süütu teadmatus, lustimine, lihtsus ja ilu
võlub ning peibutab ta vaatajaid, murrab meeli ja südameid. Loomulikult
on tal põlvkonnakaaslastega palju ühist: filmikaadrite rütmis vahelduv
koomiksitaoline joonistus, ergas, tugeva tõmbega värv ja rohket
visuaalset müra - milleks mälu kui kõik on niikuinii pidevas
vaateväljas?! - absorbeerivad pildipinnad. Seda suuri mastaape märksa
paremini kui väikesi ja kontsentreeritud tasapindu kodustavat mosaiiki
saadab põlvkonnale peaaegu kohustuslik maalikunsti tänapäevaste
eluvõimaluste uurimine.
„Mulle
tundub, et läbi oma tegevuse elan end kuskile mujale maailma sisse, mis
on mulle väga erk, päris, elus, värviline. Ja imeilus. Mõtlen läbi ja
üritan tuletada silme ette erinevaid pilte. Jagan need pildid osadeks -
värvideks. Ja kombineerin need osad üheks tervikuks“ (Kristi Kongi).
On
sümboolne, et Kristi võtab üle Peeter Mudistile kuulunud ateljee. Nagu
Mudist enne teda, on Kristigi pühendunud väljakutsele puudutada põhjatu
maali põhja. Mudisti hajus viis kujutada täpselt, tema moodus maali
illusoorsusest vabanemiseks ja olemusliku tabamiseks panustas valgusele,
Kristi panustab värvile. See paiskub pildiruumi toonide vahele
õhusaarekesi jättes. Aga hõredus, mis annab võimaluse hingata kutsub ka
hõljuma meeleolus, mille kulminatsiooni ei leia pildist. Loota tuleb
vaatajale, kelle usaldamises on ilu ja ebakindlust. Nagu luulekatkes,
mis igatseb eepikat või nagu unistuses, mis igatseb reaalsust.
Kaugel
sellest, et eitada või lõhkuda (modernismi kui möödanikku, maali kui
meediumit) laotab Kristi laiali Itteni värviringi nagu laps, kes võtab
lahti kella. Seda uuesti kokku pannes vahetab ta oma tegevust
märgistades ära paari hammasratta kohad ja avastab rõõmuga: ta tiksub!
märkamata, et tekkinud rütm kasvab välja tema enda südamelöökidest aega
näitamata.
Ja mälu? Kus on siin mälu? See viibib ennastunustavalt kõigi võimaluste maal, kus Henri Matisse´i lause „See, kuidas ma tunnetan elu, ei erine sellest, kuidas ma teda tõlgendan“ võib sama hästi kuuluda ka lapsele.
Tänud: Ahti Lill, Tiit Kongi, Teele Strauss, Jaana Jüris, Neeme Külm, Villem Säre, Anna - Kai Tõrs, Mihkel Ilus.
Näituse installatsioon: Valge Kuup - Jaana Jüris, Neeme Külm, Villem Säre.
Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital, ALP, Liviko AS.
Tallinna Linnagalerii
Harju tn 13, Tallinn
Avatud: K – P 12.00 – 18.00
Linnagalerii
No comments:
Post a Comment