Friday, November 14, 2014

Kristi Kongi (PG 2004) Linnagaleriis














tr. jyrves 2014

Poeesia
Me unustame, mida teadsime. 
Me ei mõtle sellele, mida tundsime. 
Inimesed. Unustame.
Unustame, mida me ammu tegime ja mida ütlesime.
Mälupildid. Kaovad.
Me ei mäleta, mida me ei teinud. 

Kas on üldse oluline mäletada?
Tundeid on olnud palju. 
Pilte on olnud palju. 

Siis. Praegu. Kõikide aegade vahel.
Kristi Kongi

Ainuüksi Kristi Kongi isikunäituste ja maaliinstallatsioonide pealkirjad: „Sina oled minu kiisu,“ „Paradiis,“ „Soovin, et ma oleksin lind“, „Armastus teeb haiget“, „Vaikus puude vahel“, „Minu printsess“ annavad märku tema lootusetult romantilisest, meetodit tunnetele ehitavast loomusest. Olles üks vähestest noortest, kelle kunstitegemise süsteemsusesse mahub mängu süütu teadmatus, lustimine, lihtsus ja ilu võlub ning peibutab ta vaatajaid, murrab meeli ja südameid. Loomulikult on tal põlvkonnakaaslastega palju ühist: filmikaadrite rütmis vahelduv koomiksitaoline joonistus, ergas, tugeva tõmbega värv ja rohket visuaalset müra - milleks mälu kui kõik on niikuinii pidevas vaateväljas?! - absorbeerivad pildipinnad. Seda suuri mastaape märksa paremini kui väikesi ja kontsentreeritud tasapindu kodustavat mosaiiki saadab põlvkonnale peaaegu kohustuslik maalikunsti tänapäevaste eluvõimaluste uurimine. 

„Mulle tundub, et läbi oma tegevuse elan end kuskile mujale maailma sisse, mis on mulle  väga erk, päris, elus, värviline. Ja imeilus. Mõtlen läbi ja üritan tuletada silme ette erinevaid pilte. Jagan need pildid osadeks - värvideks. Ja kombineerin need osad üheks tervikuks“ (Kristi Kongi). 

On sümboolne, et Kristi võtab üle Peeter Mudistile kuulunud ateljee. Nagu Mudist enne teda, on Kristigi pühendunud väljakutsele puudutada põhjatu maali põhja. Mudisti hajus viis kujutada täpselt, tema moodus maali illusoorsusest vabanemiseks ja olemusliku tabamiseks panustas valgusele, Kristi panustab värvile. See paiskub pildiruumi toonide vahele õhusaarekesi jättes. Aga hõredus, mis annab võimaluse hingata kutsub ka hõljuma meeleolus, mille kulminatsiooni ei leia pildist. Loota tuleb vaatajale, kelle usaldamises on ilu ja ebakindlust. Nagu luulekatkes, mis igatseb eepikat või nagu unistuses, mis igatseb reaalsust.

Kaugel sellest, et eitada või lõhkuda (modernismi kui möödanikku, maali kui meediumit) laotab Kristi laiali Itteni värviringi nagu laps, kes võtab lahti kella. Seda uuesti kokku pannes vahetab ta oma tegevust märgistades ära paari hammasratta kohad ja avastab rõõmuga: ta tiksub! märkamata, et tekkinud rütm kasvab välja tema enda südamelöökidest aega  näitamata.

Ja mälu? Kus on siin mälu? See viibib ennastunustavalt kõigi võimaluste maal, kus Henri Matisse´i lause „See, kuidas ma tunnetan elu, ei erine sellest, kuidas ma teda tõlgendan“ võib sama hästi kuuluda ka lapsele.



Tänud: Ahti Lill, Tiit Kongi, Teele Strauss, Jaana Jüris, Neeme Külm, Villem Säre, Anna - Kai Tõrs, Mihkel Ilus. 

Näituse installatsioon: Valge Kuup - Jaana Jüris, Neeme Külm, Villem Säre.
Näitust toetab: Eesti Kultuurkapital, ALP, Liviko AS.



Tallinna Linnagalerii
Harju tn 13, Tallinn

Avatud: K – P 12.00 – 18.00
Linnagalerii

No comments: