Urmas Luik, postimees.ee
Neljapäeval, 24. septembril kell 18 avati Tallinna Kunstihoones Andres Toltsi (PG 1968) ülevaatenäitus "Näitus", millega Eesti üks nimekamaid kunstnikke ühtlasi oma 60. sünnipäeva tähistab.
Ümmarguselt 90 teosega (maal, graafika, assamblaaž, tekstiilimaal) retrospektiivse hõnguga väljapaneku kuraator on Harry Liivrand ning see esitab sisselõikeid Andres Toltsi loomingusse alates 1960. aastate lõpust uhiuute, sel aastal valminud ja varem eksponeerimata töödeni. Paljusid vanemaid maale pole eesti publik aga näinud enam kui veerand sajandit.
Nii kunstnik (kes on ühtlasi näituse kujundajaks) kui kuraator leidsid, et väljapanekule pole muud pealkirja vaja kui “Näitus” – see nimi hakkab juba iseenesest Toltsi loominguloo kontekstis metafooriliselt tööle nii personaalmütoloogilisel kui kontseptuaalsel tasandil, töötades samas avatud semiootilise tähendusväljana. "Näituse" idee on näidata, et need huvid ja soovid, mis ajendavad popkultuurist ja võõrandunud linnakeskkonnnast inspireeritud Toltsi looma, pole enam kui neljakümne aasta jooksul muutunud. Toltsi energia käivitab autotsiteerimine, süstematiseerimine, iroonia, eneseiroonia ja alateadvus.
Väljapanekut läbivateks motiivideks abstraktsed konstruktsioonid, (surnud) loodus, reaalse objekti ja subjektiivse keskkonna süntees, visuaalsed mängud kitši-esteetika ning bürokraatliku maailma sümbolitega, otsib Tolts ikka veel vastust küsimusele loodusliku ja kunstliku ning üleva ja madala kategooriate visuaalselt harmooniliseks ühendamiseks.
Toltsi sõnul on juba tema esimestest töödest “näha, et kord on autor vaatleja, kord konstruktor. Järgmine variant on tööd, kus ühes ja samas pildiruumis on mõlemad korraga. Ajateljel vaadeldes võib näha, kuidas vaatleja Toltsi (linnavaated, interjöörid, natüürmordid) periood katkeb, et teha ruumi konstruktor Toltsile. Tuleb periood, kus kompositsioonide abstraktne ruum on domineeriv. Sinna võib sattuda tegelasi linnu- või loomariigist, kuid on näha, et algimpulsiks on subjektiivne konstrueerimissoov.”
Need loomeperioodid on Toltsil kogu aeg sinusoidses vaheldumises. Igal kunstihoone neljast saalist on valitud teostest tulenevalt oma iseloom. Peasaalis on puhas klassika - eesti maalikunsti krestomaatilised tööd 1970.-80. aastatest nagu näiteks "Setter" (1970), "Pärnu maantee" (1974), “Liiv” (1979), “Tsistern” (1983), "Veetorn" (1984). Pikas saalis ripuvad sel sajandil range pedantsusega maalitud nn tabelite sarjad, Toltsi rafineeritud formalismi musternäited.
Kolmandas, akendeta ruumis, on viimase kahekümne aasta jooksul tehtud assamblaažid, sealhulgas uus sari “Korktahvel” (2009). Tolts väärtustab “Korktahvlis” triviaalseid argiesemeid taas neile visuaalse tähenduse loomisega nagu /ready made’i/ kasutav dadaist või prantsasliku uus-realismi võtmes popkunstnik. Varasemates, klaaskasti paigutatud tekstiilimaalides esitab ilusate asjade vastu nõrkust tundev Tolts justkui simulatsiooni /Wunderkammerist/, luues kaunimustriliste tapeedi- ja kangaribadega ahvatlevaid illusioone materiaalselt hinnalistest objektidest. Tagumises saalis kohtuvad Toltsi kõige vanemad tööd (akvarell “Tsistern” aastast 1967) formularidega. Kujundeilt niiöelda äratuntavalt toltsilik, on kunstnik pannud ennast ametniku olukorda, kes igavate hetkede leevendamiseks haarab pliiatsi ja hakkab asutuste blankettidele joonistama.
Tulemuseks oleks nagu omamoodi alateadlik mäss korra suhtes, sest mingil tasandil samastub Toltsi meetod sürrealistidele omase automatismiga. Kuid kaldun siiski arvama, et mõistust austav Tolts narritab meid, pakkudes välja tehniliselt briljantseid pseudosimulatsioone /a la/ sürrealism. Samas ruumis rippuvad mustvalged litod hakkavad oma korduvais, intensiivseis kujundeis tööle just masinlike sarjadena, millist efekti Toilts taotlebki (üksiktöö mõju on ikka teistsugune). Ekspositsiooni lõpetab autori kohta üllatavalt moraalse alltekstiga uus elegantne maalisari “Kullakang” (2009).
Näituse juhatab trepimademel sisse kunstniku keskkooli-aegse kunstiõpetaja ja hilisema hea sõbra ning mõttekaaslase Ludmilla Siimu “Andres Toltsi portree” (1971) – pöörakem tähelepanu figuuri taustaks maalitud ja juba siis noorele Toltsile tüüpiliseks saanud kujunduslike elementide küllusele!
Näitus “Näitus”, mis koondab töid Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tallinna Kunstihoone kollektsioonidest ja mitmest erakogust, kestab 25. oktoobrini.
15. oktoobril kell 16 vestleb kunstihoone suures saalis Harry Liivrand Andres Toltsiga tema loomingust ja kunstnikupositsioonist kaasajal.
Teretulemast kuulama!
Veel infot:
Harry Liivrand
6442818
5062342
Kunstihoone
No comments:
Post a Comment